Läti folkorist, õpetaja Dāvis Ozoliņš, kellele avati 2015 aastal Vastse-Roosa kalmistule uus hauakivi
Sünniaeg: 26.08.1856
Surma aeg: 23.08.1916
Vastse-Roosa (Jaunroze) läti kooli ja Seces’i koolis õpetaja Dāvis Ozoliņš (Bilskase vald, Bānūzis – Ape) oli üks 19. sajandi Läti folkloori silmapaistvamaid isiksusi.
Dāvis sündis Smiltene vallas, Bānūža mõisas, kus tema isa Pēteris sulaseks Miķēļiem, Mēra vallas. Seal olid Ozoliņi esivanemad olnud Põhjasõjast alates, kuid nad 19. sajandil sinna tööle palgati.
Aastatel 1868–1871 õppis ta Smiltene Malava koolis.
1871 Sügisel liitus ta Smiltene kihelkonnaga, kus olid õpetajad D. Dambergs ja J. Miesiņš. Ta õppis koguduse koolis kuni 1874. aasta kevadeni. 23. juunil 1876 lõpetas ta Valka õpetajate seminari.
1876. aasta suvel lõpetas Vastse-Roosa (Jaunroze) kihelkond uue Dauškani koolihoone ehitamise ning selle kooli õpetajaks valiti Dāvis Ozoliņš.
D.Ozoliņš asutas seal noorte segakoori, etenduskunstigrupi, laulis kooris. Alates esimestest tööpäevadest pööras ta erilist tähelepanu kooli aia ja pargi planeerimisele. Julgustanud lapsi istutama oma kodudes lilli ja puid. Ape mõisapark oli istutatud D.Ozolini otsese juhtimise all.
Aastal 1879 abiellus ta Louis Yury’ga “Scripts”, mis on tema abistaja oma elu ja töö jaoks. Peres on sündinud 4 last “Dauškanu” kooli parki istutab õpetaja oma poegadele kolm tamme, kuid varakult surnud tütrele pärna.
Ozolins töötas Vastse-Roosa (Jaunroze) vallakoolis 32 aastat. Ta õpetas umbes 45 õpilast kolmes rühmas, kellel ei ole assistenti. Ta asutas koolimuuseumi, tegi herbaariumi.
Avas tasuta rahvaraamatukogu, kus on üle 1000 raamatu läti, saksa ja vene keeles.
Oma eluaja lõpus kogub ta 35 käsitsi kirjutatud kogumikku, kokku 70 000 kirjet etnograafilisest materjalist (muinasjutud, laulud, vanasõnad, kõned, uskumused, kombed), mis on salvestatud laiast piirkonnast. Krišjānis Baronasele saadetakse umbes 5000 rahvalaulu.
1881. aastal tunnustasid Moskva keiserite Loodusteaduste Selts, antropoloogid ja etnograafid D. Ozolinsit oma kaastöötajana.
Kuna 1908. aastal lahkus valitsuskogukonnast, kolis ta Seci. Ta töötas taas õpetajana ja raamatukoguhoidjana, juhtis laulukoori, mängis orelit. Pärast 36-aastast teenistust lahkus ta ametist.
1915. aastal kolis ta tagasi Ape linna, Avotu tänav nr 5, kuid suri peagi 23. augustil 1916.
Dāvis Ozoliņš maeti Vastse-Roosa kalmistule (nüüd – Eesti territooriumil) oma tütre Constance’i kõrvale.
Esimese maailmasõja ajal pääsesid Ozolini sõjavarud sõjaohu eest Valka juhiks olev vanem poeg Karl linnast välja Arhiiv Siberisse Corkisse. Läti Vabariigi esimestel aastatel olid kõik materjalid alles, kuid evakueerimine hilines ja vahepeal – enamik kogutud materjale hävis. Ainult osa neist õnnestus säästa; need anti üle rahvaluule hoidlasse (5895 uskumust, 1986. aasta rahvalaulud, 1025 rahvaliiklust, 912 mõistatust, 792 väljendit, 692 vanasõna, 494 legendit, 423 jutlust, 355 variatsiooni allkirjastamiseks, 109 meloodiat jne) – kokku 13 137 ühikut.
Siiani on Ozolini panust hinnatud, Ape naabruskonna folkloorimaterjal, mis täiendab Krišjānise Baroni ja lätlaste Dainase ja Ansa Lerha-Pušksa koostatud Läti rahvalaulude ja muinasjutude kogumit.
Samal ajal on Ozolini väljaandeid laialt tähelepanuta jäänud mitmetes populaarsete veendumuste küsimustes ning Ozolini rahvaluulekogu loomise ajalugu, folkloori kogumise meetodeid, materjali klassifitseerimise põhimõtteid ning ambitsioonikat, kuid realiseerimatut väljaannet „Mineviku mälu” ei ole arvesse võetud.