Esileht

Vastse-Roosa külakeskus on alati olnud koondunud ikka ümber Vastse-Roosa mõisa.

Pildil Vastse-Roosa mõisa hoone 1920-ndatel.


Pildil endine külarahva koostööl ehitatud Vastse-Roosa algkool (1935-1972) ja hiljem (1991-2016) Vastse-Roosa Piirivalve kordon, nüüdseks eramu (2017-).

 

Sissejuhatuseks

Võrumaal, Läti piiri ääres, asub üks Eesti lõunapoolsemaid külasid, Vastse-Roosa. Iseenesest on see üks ilusamaid kohti siinkandis, kui ainult osata seda tähele panna. Küla keskel laiub vana mõis. Eks üksikuid säilmeid on praegugi veel alles. Vana veski, täpsema nimega „Lohuveski“ seisab aastaid juba tummana järve kaldal, vaadates oma kustunud, tuhmunud silmadega ümbruses toimuvat. Nii tühi, nagu ta pilk, on ka tema sisemus. Eks laostamine algas juba riigistamise momendist, momendist kui peremees pidi oma ausa töö ja vaevaga saadud vara maha jätma, põgenema oma elutöö juurest, et enda ja oma perekonna elu hoida. Idast tulnud rongad ei mõistnud nalja – nende isu pole praegugi otsa saanud.

Nii kohiseb vana veskitamm veel praegugi, tuleb osata ainult kuulata-mulle jutustab ta alati mu lapsepõlvest, noorusajast, koolipõlvest, jutustab kõigest ja kõigest, mis mu kodukohaga seotud. Seda järve toidab oma veega Vaidva jõgi, mis saab alguse Haanja kõrgustikust, suundub sealt Lätimaale ja tagasi Eestisse uuesti Vastse-Roosa piiripunki juurest. Langenud alla veskitammist, möödub ta mõisaaegsest kahekorruselisest pikast moonakamajast, kus aegade vältel on kortereid leidunud korraga kümmekond perekonda. Maja on paksude kivimüüridega ja nimetati (ja praegugi tehakse seda) teda kahte moodi –Valge maja ja Kreml. Just moonakamaja külje all hargneb Vaidva lühikeseks teekonnaks kaheks, nii umbes 25-30 meetriks, et tekitada väike ilus saar, mida omal ajal nimetati Puda saareks ja mis oli tollal tihedalt kasutatav just vabu hetki veetvate meeste poolt. Maja lõunapoolses otsa paiknes väike pood, mis tegeles ka joodava müügiga ja mille omanikuks oli Pudani nimeline mees. (Sellest siis ka saarekese nimi.) Oli ju väga mugav võtta pudel pihku, astuda üle purde saarele ja seal varjavate põlipuude all lasta karastav-lonks ning puhuda paar sõna meestejuttu. Juhtus ka seda, et nii mõnigi mees leidis enda alles järgmisel hommikul lõpetamas endist päeva samas põlispuude all soojal liival.

Möödudes moonakamajast teeb jõgi pöörde lääne suunas ning jõudnud Suuresilla alt läbi, teeb ta veel hästi järsu nõksu ja voolab umbes sada meetrit peaaegu lõunasse, et siis teha uus peaaegu et 180 kraadine pööre põhja suunas, et suunduda Tundu küla alt läbi. Kahel pool kallast laiuvatest kunagi kindlatele peremeestele kuulunud heinamaadest, ikka edasi Vastse-Roosa valla ja Mõniste valla piiri suunas (jutt on sellest piirist, mis oli paika pandud esimese Eesti Vabariigi ajal ). Ületanud selle piiri, jõuab meie Vaidva peagi oma viimasesse jaama, oma sihtpunkti-ühinemiskohta Mustjõega. Üks tähtsamaid punkte meie vanas mõisas on endine koolimaja järve kalal. Juba 70-ndate algul lõpetas see oma tegevuse (kaotati ju tollal palju väikseid koole). Aga taevaisale tänu, on ta uuesti leidnud rakenduse – seal asub Vastse-Roosa Piiripunkti Kordon. Kunagi kostus sealt, võib isegi öelda, et põlvkondadevältel, laste kilkeid ja naeru, aga nüüd võib kuulda ainult tõsiseid, asjalikke noormeeste hääli, vahest soojadel suvepäevadel ka mõnikord järves sulistavate vallatute häält-see kõik on nagu palsam kohalike vanakeste räsitud hingedele. Noored hääled mis endas kätkevad nii palju elujõudu, edasipürgimist ja elutahet.

Kohalikku noorust ju enam Eesti külas pole! Tal pole siin midagi peale hakata, ta on sunnitud põgenema oma vanematekodust, et kusagil kaugel või linnas mõnes sisemaasopis leida endale mõni tööots, et oma peret kuidagi vee peal hoida. Poleks iial arvanud, et aeg, kus maainimene kaotab usu endasse, oma töökusse ja oskustesse. Need üksikud maapered, kes viimast jõudu kokku võttes püüavad veel n.ö. hinge sees hoida, vajuvad ka, kui kõrgematest valitsusstruktuuridest abi ei tule. Aastatega üha enam jääb põllusüli sööti, leivavilja asemel hakkavad ohakad-nii tüüpiline meie praegustele Eesti küladele. Kuid kõigest hoolimata on meile, praegustele elanikele, see väike Vaidva äärne koduküla väga kallis, sest siin on meie sünnikoht, koolitee, noorusmaa, täisea asjalikud, tihtipeale muredega pooleks, tööinimese aastad. Siin on möödunud meie esivanemate töised päevad. Siinsamas, üks kilomeeter enne Eesti-Läti piiri, Vaidva nõlval, kõrgub väike surnuaed põlispuude all, kus on viimne puhkepaik enamikule meie küla inimestele. Ainult üksikud pered on maetud kas Hargla, Vana-Roosa või Rõuge kalmistule.

Eha Loorits
2006

Värsid Vastse-Roosale

Vaidva veerel väike küla,
künka taga Lätimaa.
Taamal näen ma koolimaja,
veski man kui seisatan.

Kuulsa Mõtsavelle talu,
poodi mant lätt Hoppa tii.
Rahvas nännü rõõmu, valu,
kõnõldas tan võru kiilt.

Üle kauni jõekääru
purre surnuaeda viib.
Sugulaste kalleid haudu
hellalt kaitseb metsaviir.

Vastse-Roosas on mu kodu,
sääl kus Puda saareke.
Küla vägev ajalugu
tulevikku rajab teed.

Uno Schultz
Juuni 2006