Vastse-Roosa vesiveski

  Veski on saanud oma nime kohanime järgi. Veski asetseb Võru maakonna Mõniste valla maa-alal Vaidva jõe paremal kaldal, endise haldusjaotuse järgi Võrumaal Vastse-Roosa vallas.  Vaidva jõgi on suurim Mustjõe haru, mis saab alguse Rõuge kihelkonna Murati järvest. Ümber Haanja kõrgustiku suundub ta Lätimaale, siis Apukalni lõunaserva kaudu Ape (Hopa) linna ja siis suubub Eestisse paari kilomeetri kaugusel Vastse-Roosa veskist. Mustjõkke jõudes on ta juba 10 meetri laiune ja keskmiselt 1 meetri sügavune. Üldiselt on Vaidva jõgi kaunis allikaterohke.
Veski asutamise kohta ei ole teateid. Ta on siiski vana veski, sest 1798. a. väljaantud L.A. Mellini kaardil on ta juba näidatud. Ka 1839. a. väljaantud G.C. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaartidel on ta märgitud. I Maailmasõja eel kuulus veski Vastse-Roosa mõisale, mille omanikuks oli Eduard von Wulf. On arvamisi, et veski kuulunud varem Läti aladel asuvale Hopa (Ape) mõisale ja aastasaja vahetusel ostnud selle veski ja vastava maa-ala Hopa mõisa omanikult ära Mõniste mõisa omaniku kaks õde. Eelmisel aastasajal tegelenud veski villakraasimisega, kusjuures veski seisnud kaks aastat. Ostmise ajal olnud puidust veskihoone, mis põlenud ära. Villakraasimise kõrval värvitud ka lõnga, mille järele olnud suur nõudmine. Pärast mahapõlemist algas uuesti veski ülesehitus ja moderniseerimine. Uue veskihoone projekt lastud valmistada Saksamaal. Projektis oli ette nähtud ka turbiinide juurdevoolukanalite ehitamine.

Veski ehitusmeister.

Praeguse hoone otsal on lugeda” Anno 1909. Eduard von Wulf “, mis näitab viimase veskihoone ehitamise aega.

Veskihoone on keldri- ja pööningukorrusega ühekordne maakividest hoone. Hoone põhipind on antud 1937. a. loendusel 190 m² ja maht 1294 m³.

Mõniste IV jaoskonna miilitsaülem teatab 25. novembril 1917. a. Võru Maakonna valitsusele, et Vastse-Roosa jahuveskis töötab töölisena üks meesterahvas ja üks alaealine (TR-1299, nr. Sü 66, leht 10 ).

Eesti ajal riigistati mõis kui ka veski. Loenduslehe Eesti Riigi Statistika Büroole esitas Vastse-Roosa vesi-jahuveski kohta rentnikuna Julius Aleksis.

1920. kuni 1926. aastani oli veski rentnikuks Julius Aleksis, kes  tuli sinna  Rõuge veskist,   hiljem oli  ta Sänna Ala-Veski  omanik. 1926/27. a. oli Julius Aleksis Vastse-Roosa jahu- ja villatööstusele võtnud veel VII järgu tööstuspatendi; juures on märkus, et villatööstus seisis 1922. aastast alates.

Kaja 1921. aasta Vastse-Roosast

Siinsesse Vaidva jõel asuvasse suuremasse vesiveskisse sai talvel ka villaketramine ja kraasimine sisse. Püüli tegemas on ikka nii palju veskilisi, et tihti mitme päeva viisi oodata tuleb. Veskilisi on tihti isegi Petserimaalt ja mujalt kaugemalt tulnud.

 

Võrumaa, 21 märts 1923

Wõru Teataja, 7 august 1923

Päewaleht, nr. 90, 2 aprill 1924

Wörumaa riigimaade walitsuse korraldusel renditakse wälja awalikul suusõnalisel enampakkumisel järelpakkumiseta Võrumaal asuwad järgmised riigi päralt olewad tööstusettewötted, ärikohad ja ehituskrundid: 2. mail 1924. a. kell 10 h. Võrus, riigimaade walitsuse kantseleis, Jüri t. nr. 38. 1) Vastse-Roosa wallas asuw Vastse-Roosa wesiweski ja saekaater, wastawate hoonete ja 12,28 tiinu maa-alaga (weejöud umbes 60 H. Z) 12 aasta peale, alusrent 360.000. mk

Päewaleht, nr. 351, 24 detsember 1928

1929/30. aastal soovis Karl Mahlapuu Vastse-Roosa jahu- ja saeveskit müüa ja sobitas mõnegi ostjaga kaupa, kuid millegipärast veski müümine viibis.

Päewaleht, nr. 113, 28 aprill 1929

Julius Alksnis rentis samuti lühikest aega Vastse-Roosa Veskit, kuniks 1926-l aastal oma veski ehitas mahapõlenud Sänna Alaveski kohale.

Lõuna-Eesti, 20 juuni 1931

Postimees (1886-1944), nr. 248, 22 oktoober 1932

Müüa suurem suure jõe peal. Veski on täiesti korras. Teateid saat Vastse-Roosa p. ag., pk. 19

 

Päewaleht, nr. 296, 29 oktoober 1932

Päewaleht, nr. 176, 2 juuli 1933

Veski 1934 aastal.

Postimees (1886-1944), nr. 254, 29 oktoober 1933

Müüa suurem vesiveski hind 25.000 krooni. Veepuudust ei ole kunagi karta. Vastse-Roosa veski, K. Mahlapuu

Lõpuks tuli ostja Petserimaalt – Efim Ellervee.

Ta oli ettevaatlik mees ja hankis endale eelnevalt andmeid veskiliste arvu ja veskiseadmete kohta. Kuna Ellervee oli lihtne mees ja lihtsalt riietatud, siis K.Mahlapuu teda tõelise ostjana ei võtnud, kuid notari juures tehingu vormistamisel maksnud Ellervee kogu veskihinna sularahas välja (3 miljonit krooni – toim.). See toimus 1935. aastal. Veskis töötas veski omanik, 2 töölist ja üks ametnik, neile maksti palka 23 kuu eest, kokku 837 krooni. Kogu töö eest saadi aastas tasu 2975 krooni.

Veski 1935

Uudishimulikke kindlasti huvitab, kust Ellervee võttis raha veski eest maksmiseks. Nagu teadlikud inimesed tunnistavad, olnud Efim Ellerveel oma endises kohas juba traktor, laastulöömine ja rehepeksumasin, millega ta tol ajal teeninud hästi, sõites ühest kohast teise. ( Ellervee nägi kurja vaeva raha kokkuajamisega, vedas piiritust Venemaale, rabas linu külapeal ja tegi muidki töid. Veski omanikuna ei tahtnud ta, et teda härraks kutsutakse – käskis kutsuda end vanasetuks, kuna ta oli Petseri poolt pärit. ( Seletus põhineb kohalike inimeste mälestustel – toim. )

Veski vastuvõtmisel oli Ellerveel kaasas tunnistajana mölder H. Ahmann, kes jälgis, et vastuvõtmisel  kõik lepingus loetletud seadmed kätte saadi. Nii saigi Efim Elervee Vastse-Roosa jahuveski omanikuks. H. Ahmann meenutab, et Vastse- Roosa veski olla kõige paremini ehitatud veski Kagu-Eestis. See pidigi nii olema, sest tookord ehitas iga mölder veski oma kavandi järgi, aga Vastse-Roosa oli ainuke teadaolev veski, mille hoone ja seadmete paigutuse projekti oli valmistanud eriteadlane. Ellervee perekond asus Vastse-Roosasse elama 1936. aastal. Uues veskihoones on kogu aeg tehtud kruupe; praegune kruubimasin on Tartu päritoluga, see töötas juba Mahlapuu ajal. Veskil oli Mahlapuu ajal ka tangulõikaja ja püülimasin valtside laiusega 40 cm. Uus omanik oli asjatundlik mees, kes püüdis veskit iga aastaga paremasse korda viia. Juba esimesel aastal muretseti juurde teised püülivaltsid, mille laius oli 100 cm. Seega kujunes veski peamiselt püüliveskiks. Püüliseadmete juurde kuulus ka mannamasin. Enne püülimist nisud pesti, milleks oli seade keldrikorrusel.  Kroovimasin oli juba tsaariajal Riiast toodud. Veskis tehti kõiki jahvatusliike. Tsaariajal on Vastse-Roosa veskis jahvatatud ka konte. Betoonist pais valati uue hoone ehitamisel. Vanas veskis kasutati pealtlöödavaid  vesirattaid, uues veskihoones võeti tarvitusele juba veeturbiinid, mis olid toodud Riiast. Praegu on kasutusel 1,3 m läbimööduga turbiin, mille klapi kõrgus on umbes 30 cm. Seda turbiini kasutati veskiseadmete ja puidutöökoja masinate käivitamiseks. Tema võimsuseks arvati 36 hj. Teine turbiin jooksuratta läbimõõduga 70 cm. on elektrigeneraatori käivitamiseks, võimsuseks arvatakse 16 hj. Kolmas turbiin, jooksuratta läbimõõduga 110 cm. on saeveskis; ka selle võimsuseks on 36 hj.  Veskiväravate üles- ja allakeeramine toimub veskikojast hammasülekande abil. 1937. a. loenduse järgi töötas 35 hj veeturbiin keskmise võimsusega 25 hj aastas. Et aastas töötati 2200 tundi, toodeti energiat 50500 hj/h- (hobujardtundi), mis võrdub ligikaudu 37 000 kWh-ga. Elektrigeneraator tootis aastas 440 KWh energiat veskiruumide valgustamiseks. Vee kukkumise kõrgus on kuni 3 meetrit. Hüdroloogiliste kaartide järgi on veski vesikonna suurus 379,94 km² ja mooduli 7,0 l/s, km² puhul on aasta keskmine voolukogu 379,94*7,0=2660 l/s = 2,66 m³/s.

Veski juures talu ei olnud, kuid möldrile kuulus umbes 5 ha maad. Peeti sigu, ühte hobust ja 2 lehma ning oma perele vajalikul arvul sigu.

Postimees (1886-1944), nr. 162, 18 juuni 1936

Vajatakse korralikku möldrit kes tunneb uuemaaja masinaid, Vastse – Roosa jahuveskisse. Teat Vastse-Roosa p.-ag., pk. 19, «Mölder».

Postimees (1886-1944), nr. 143, 28 mai 1936

. Vastse-Roosa vesiveskis müüa juhuslikult töö- . korras pruugitud püQlivaltsid 500X250 ühes slhfrltega ja krunblmasln. Soodsaid maksutingfmused ka järelmaksu peale. Lähemaid teateid saab veski omanikult hra J. Ellervee’lt, Vastse-Roosa p. ag. telef. Krabi 3-L

II Maailmasõja ajal tahtsid sakslased veski õhku lasta , et see ei jääks venelastele. Miinid olid juba veski all, kui Ellervee sai sakslastega kaubale, andes  ära oma viimase sea. Nii võeti miinid alt ja veski on säilinud   tänapäevani.

1947. aasta jaanuaris andis Efim Ellervee veski üle Võrumaa Tööstuskombinaadile ja see allutati Rõuge osakonnale. Et Ellervee oli suure huumoriga mees ja sai hästi läbi oma töötajate ja veskilistega, jäetigi ta oma endise tööstuse juhatajaks. Nüüdki hoolitses ta veski eest hästi, hankides Riiast mitmeid osi ja materjale, mida polnud Eestist saada.  Efim Ellervee leidis, et veejõust üksi ei piisa, ja ehitas veskihoone vasakpoolse otsa keldrisse ruumi traktorile; ruum on plaanil märgitud generaatoriruumina, traktor oli firmast “Hanomag” .

1950. aasta lõpus ta haigestus ja läks Tartu haiglasse. Vastse-Roosa ta enam tagasi ei tulnud, vaid elas oma tütre Siina juures Tartus. Ta suri 12. augustil. 1951. Tema poeg Siimon Ellerevee oli Tartus praktiseeriv arst ja Tartu Rajooni Sanitaar-Epidemioloogiajaama peaarst ( surnud 2000. aastal).

Efim Ellervee järglasena tuli Rõugest veski juhatajaks Kapp. 1968. a. oli möldriks 1921. aastal sündinud Oskar Loorits. 1950. aastal Võrumaa rajooniseerimisel jäi veski Antsla rajooni maa-alale ja ta allutati Antsla rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitekomitee Tööstuskombinaadile. 1962/63. aasta vahetusel jäi ta “Borodino” kolhoosile ja hiljem moodustatud Mõniste sovhoosile. Vilja jahvatati ka sovhoosi elanikele.  1953. aastal insener Kaarel Loosi valmistatud plaanil on ruumide põhipind 448 m² ja maht 4386 m³, hoonel on plekk-katus. Veskihoone juurde kuulusid veel elektrigeneraatori ruum põrandapinnaga 20 m² ja 86 m²-ne turbiinihoone. Möldri eluruumid pinnaga 58,1 m² olid põhikorrusel; vene ajal oli seal kauplus. Kaupluse alla oli võetud ka endine veskiliste ooteruum. Hoone seinte paksus on 56-98 cm. Seinad on osaliselt krohvitud, eluruumides täielikult. Eluruumide peal, s.o. katusekorrusel  oli puidutöökoda, kus seintel oli laudvooderdus.  Kõrvalhoonetest oli veski juures puidukuur, 2 aita ( 106 m² ), laut ja küün ning saun, kokku 328 m². Pärast uue veskihoone valmimist 1909 ei ole hoone juures suuremaid ümberehitusi tehtud. Villatööstus kaotati, selle järele polnud enam suuremat vajadust – Tiitsa veskis pakuti sama teenust. Küll muretseti juurde püüli ja kruupide valmistamise seadmeid.

 

Kolhoosi Elu : EKP Antsla Rajoonikomitee ja Antsla Rajooni TSN häälekandja, nr. 82, 12 juuli 1955

Veski töölised 60ndatel.

Veskis kasutati kolme kivipaari, 1969. aastal oli neid ainult 2. Kuna vett oli piisavalt, siis ühe kivipaariga võis tunnis jahvatada teri 500 kg ümber. Looduslike kivide kasutamist veski juures ei mäleta enam keegi, 1969. aastal kasutati Valgevenest toodud veskikive, mille läbimõõt on 128 cm, pealmise kivi paksus 50 cm ja alumise 30 cm. Kasutatakse kaarjaid sooni, kus kahe pika soone vahel on 2 lühikest soont, seega soonte arv 16+32=48 . 1969. aastal olid veskis ainult ühed püülivaltsid, teised olla kunagi Võrru viidud. Veski kõrvalharuks oli voolutootmine, mis oli 220-voldine alalisvool. Eesti ajal oli veskis 15 lambi ümber, siis anti veel elektrivalgust koolimajale ja kauplusele ning viiele majapidamisele. Generaatori võimsus oli 2,2 KW. Pärast II Maailmasõda 1945. aastal toodi Võru linna purustatud elektrijaamast 47 KW võimsusega generaator, mis oli “Volta” vabriku masin nr. 3662 S pingega 240 volti. Seda hinnati  10 000 rublale ja selle toonud Ellervee. Suurem generaator võimaldas elektrivõrku laiendada, elektriliinide pikkus ulatus 5 kilomeetrini ja tarbijaid varustati kuni 3 km raadiuses. Elektrivalgust sai Vastse-Roosa südamik ja veel 16 majapidamist.

Matiks on võetud vene ajal 100 kg teradelt:
lihtjahvatusel 8 kg;
tangutegemisel 13 kg;
püülitegemisel 14 kg.

Mativili hoiti pööningukorrusel, kus toimus selle võtmine. Kotid tõmmati veskilaele veejõul. 1969. aastal oli erasektorile jahvatamispäev kolmapäev.

Jahvatamise eest tuli sovhoosile maksta 100 kg teradelt:
lihtjahvatusel rbl. 0,70;
püülitegemisel rbl. 1,93;
tangutegemisel rbl. 1,30
Möldri keskmine kuupalk oli 1968. aastal 140 rubla. Lihtjahvatuse ja tangutegemise puhul oli järjekord veskiliste kohalejõudmise järgi. Püülitegemisel oli järjekord umbes kuuajaline  ja see tuli möldriga juba varem kokku leppida. Veskilisi oli palju, eriti püülitegijaid käis üsna kauge maa tagant, isegi 50 km kauguselt. Käidi Petserist, Missost ja Lätist. Kohati on Läti piirini 1,5 km. Veskiliste tuba oli põhikorrusel pindalaga 15,3 m², seda soojendati pliidiga. Pliidil keedeti teed ja rohkesti küpsetati pliine. Magamiseks mugavusi ei olnud, tuli magada pinkidel. Veskilised veetsid aega mitmeti, peamiselt küll vesteldi ja mängiti mõnda mängu. Veskijärves ja jões oli piisavalt kalu: havisid, ahvenaid, särgi, lutse ja isegi hõrnasid. Veskijärves oli kalapüügiõigus ainult veskiomanikul, kes küll ise kalamees ei olnud. Kala püüti võrguga, kuuritsaga, tule abil västraga ja leidus ka õngitsejaid. Muidugi oli kõige suurem kalasaak allalastud veskijärve puhul. Kalapüüdjateks olid peamiselt Vastse-Roosa inimesed. Veski töötas kogu aasta. Suvel hoiti vesi madalal, veskijärv lasti tühjaks ainult remontide ajaks.

Kuna Vaidva on allikaterikas jõgi ja veski juures juba suure vesikonnaga, siis erilist veepuudust ei esinenud. Kui tuligi mõnikord veski seisma jätta, siis paaritunnise vahe järel võis jälle jahvatada. Eesti ajal oli veski juures meierei ja koorejaam. Ruum selleks oli põhikorruse jõepoolses otsas pindalaga 36,8 m².

 

Veski aastal 2002

Veski

Veski tamm

Allikad:   

• Fr. Haidak. “Veskid Mustjõe lisajõgedel” Võru 1971, Võru Koduloomuuseumi koduloo-uurimisring;
• Kohalikud inimesed